Aasta viimasel koolipäeval käisid kõik õpilased ja õpetajad Karilatsi muuseumis. Meid tervitas jõulusokk, kelle juhtimisel läksime appi käbiemandale käbisid korjama. Veskikratt kutsus meid oma valdustesse, et lumemölder üles äratada. Kuidas me ka ei püüdnud – lumemölder magas edasi ja lumeveski lund jahvatama ei hakanud. Pärast seda oli vaja metsatukast üles otsida Nuki. Hirmunud sarvikule tuli leida kodu, seepärast seadsime sammud rehetare poole. Pererahvas võttis meid lahkesti vastu, tutvustas vanu jõulu- ja näärikombeid, kutsus rehe alla õlgedesse möllama ja lõkke äärde õnne valama, kuid sarvilist seltsilist nad enda juurde nõus võtma ei olnud. Püüdsime siis teda sokutada peenemasse taresse, kuid seegi koht polnud Nukile sobiv. Kuna jõudsime oma ringkäiguga Karilatsi rahvamajani, siis leidsime ühiselt, et kõige parem oleks Nuki saata raamatukokku. Nukitsamees raamatukaante vahele saadetud, võisime koguneda rahvamajja, kus jõulusokk päevast kokkuvõtte tegi ja iga laps kommipaki sai.
